Päästjad, politseinikud, õpetajad jt madalapalgalised grupid on hoopis eraldi probleem, aga seda miskipärast otse lahendada ei ole keegi suutnud. Odavama elamispinna pakkumine lahendab ainult väikese osa sellest probleemist - aga leib maksab ikka samapalju.
Tegelikult on eluasemekulud üks olulisemaid probleeme. Ligi pooltel eestlastel läheb eluasemekuludeks pea pool sissetulekust ja Baltimaade võrdluses on Eesti inimesed need, kellel jääb eluasemekulude maksmise järel kätte kõige vähem raha. majandus.postimees.ee/8110762/karm...
see ei tähenda õigustust vara natsionaliseerimisele sotsialistide poolt. probleem iseenesest on selge ja arusaadav, aga kiiret lahendust pole; ühe grupi eelistamine teisele loob veelgi suuremat ebaõiglust.
Kui vaadata õnnelikkuse indeksit, siis on eesotsas ikka tugeva sotsiaaldemokraatliku taustaga maad ja see tähendab alati ka eluaseme kättesaadavust ehk sotsiaalkortereid. Taanis, mis on edetabelit pikalt juhtinud, on näiteks ca 20% nn 'public housing'. See ongi lahendus.
see 20% public housingut aitab kontrollida üürihinda. eestlased ei ole üüripinnal kuigi õnnelikud, eestlane tahab ikka oma. kui lahendada eluaseme hinnaprobleem, laheneb ka üüripinna hinnaprobleem. aga mitte nii, et mõnel sotsialistil on rekvireeritud mikrorajoon, mida ta jagab ja valitseb.
Meil ei ole "sotsialiste", on sotsiaaldemokraadid. Põhiliselt on teemaks sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine ja inimõigused ning kättesaadav eluase on inimõigus. Neis maades, kus inimesed on õnnelikumad ja võrdsust rohkem, on tavaline ka astmeline tulumaks. Sinna on meil veel pikk maa minna.